Milleks koguda tasu, kui keegi enam koopiaid ei tee ja kas erakopeerimise tasu ei ole 2026. aastal „iganenud“?

Meedias kõlanud argument, et tegu on iganenud süsteemiga ei ole kooskõlas tegelikkusega, sest erakopeerimine ei ole 2026. aastal vähenenud.

„Iganenud“ on arusaam, et erakopeerimist ei toimu, sest see tugineb subjektiivsel arvamusel, mitte tarbijauuringutel. Nimelt viidi nii 2022. kui ka 2025. aastal Eestis läbi tarbijauuringud, kus küsitleti ühtekokku üle 5000 inimese. Neist uuringutest selgus, et ligikaudu 20% Eesti elanikest teeb isiklikuks otstarbeks koopiaid.

Seega on 2026. aastal erakopeerimine pigem „digitaalseks normaliseerunud“, st nutitelefonid, tahvelarvutid ja pilveteenused on kopeerimist veelgi lihtsamaks teinud, mitte vastupidi. Siinkohal tasub üle korrata, et kõnealuse süsteemiga ei tegeleta enam kassetilt kassetile kopeerimise hüvitamisega (mida tõesti ilmselt enam ei toimu), vaid eraotstarbel kopeerimisest tänapäevastesse seadmetesse.

Näiteks hõlmab erakopeerimine koopia tegemist oma digitaalsest fonoteegist, et sama muusikat saaks kuulata ka teises seadmes, salvestamine USB-mälupulgalt, kõvakettalt teisele seadmele, pilveserverisse varukoopiate tegemist ning ka füüsilistelt helikandjatelt koopia tegemist enda arvutisse või kõvakettale. Samuti peetakse erakopeerimiseks kontserdil enda tarbeks salvestuste tegemist.

Tarbija vaatenurgast annab erakopeerimise tasu ühe erakordselt soodsa võimaluse: ühekordselt tasutud mõne euro eest saab ühte seadmesse teha loendamatu hulk eraotstarbelisi koopiaid, ilma et iga üksiku koopia eest peaks eraldi luba taotlema või tasu maksma.


Euroopa taust – see tasu ei ole Eesti eripära

Erakopeerimise tasu kogutakse üle Euroopa ja selle süsteemi toimimist on korduvalt uuritud lausa globaalsete uuringutega. Viimane neist – CISACi raport „Private Copying Global Study 2026″ – avaldati 2026. aastal ning on kättesaadav CISACi veebilehel. Nimetatud uuring rõhutab, et erakopeerimise raamistik püsib põhimõttel, et loojad peaksid saama kopeerimise eest hüvitist ning süsteem peab olema läbipaistev ja makse tarbijale mõistlik ja proportsionaalne. Selline regulatsioon tuleb otseselt Euroopa Liidu seadusandlusest ja ei ole kohalik Eesti eripära.

Valdavas osas Euroopa Liidu liikmesriikides kehtib erakopeerimise tasu süsteem ning Eestis kogutud tasud on seni olnud Euroopa Liidu keskmistest tunduvalt madalamad.


Erakopeerimise tasu määr ei ole tarbijale koormav

Eestis on Vabariigi Valitsuse määrusega kindlaks määratud, mitu eurot seadme pealt peab maksma erakopeerimise hüvitiseks. Näiteks nutitelefoni puhul on see praegu 3,5 eurot, mida soovitakse tõsta 6 euroni. Keskmine nutitelefon maksab 608 eurot, mis tähendab, et erakopeerimise tasu oleks sellest vähem kui 1% selle müügihinnast ega mõjutaks tarbija ostukäitumist.

Eri riigid kasutavad tasu kokku kogumiseks erinevaid mudeleid: osa riike rakendab protsendipõhist tasu (seadme impordi- või müügihinnast), osa fikseeritud tasu seadme tüübi ja mahu järgi ning mõnes kohas kombineeritakse neid. Eesti kasutab fikseeritud tasu mudelit, mis on läbipaistvam ja etteaimatavam just seadmete maaletoojatele ning edasimüüjatele ja ei sõltu allahindlustest või brändist.

Viimaste uuringute kohaselt on Eestis tehniliselt oskuslikuma leibkonna kohta tasu 2,84 eurot inimese kohta aastas ja n-ö „vanema paari“ puhul 1,08 eurot inimese kohta aastas. Nutitelefoni 3,5-eurost tasu makstakse kord mitme aasta jooksul – see on vähem kui üks kohv Telliskivis ja vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt.


Kas olemasolevat süsteemi peaks muutma?

Erakopeerimise tasu süsteemi reformiti põhjalikult 2021. aastal, sest enne seda kadus võimalus efektiivselt erakopeerimise eest hüvitist koguda.

Õiguste omajad, kelle hulka kuulusid nii autorid, esitajad kui ka tootjad, on kolm korda riigiga kohtus käinud, et tagada õiglane hüvitis erakopeerimise tasu kogumiseks ja kõigil juhtudel kinnitas kohus, et autoritel ja teistel õiguste omajatel on õigus erakopeerimise eest tasu saada. Neist kaks korda saadi lõplik lahend kõrgemates kohtuastmetes ning kolmas kord jõuti kokkuleppele kohtuliku kompromissiga.

Seega on ebamõistlik pidada aastal 2026 taaskord samasisulist vestlust, mida juba korduvalt kohtu teel on lahendatud ja mis iga kord on jõudnud samasuguse lõpptulemuseni. Varasem kogemus Eestis näitab, mis juhtub siis, kui süsteem ei arvesta tegelikke tarbimisharjumusi: 2006. a nimekirja „vananemise“ tõttu koguti 2014–2021 nii vähe, et jaotamiseks kinnitati 0 eurot, ning Riigikohus tuvastas, et õiguste omajatel jäi tulu saamata. See on konkreetne näide sellest, kuidas iganenud süsteem kahjustab loojaid, ning just seetõttu reformiti seda süsteemi 2021. aastal.

2021. a reformiga loodi mehhanism, et süsteem käiks ajaga kaasas: Vabariigi Valitsusele seati kohustus vähemalt kord iga nelja aasta tagant hinnata erakopeerimise mahu muutust tarbijauuringute kaudu, et anda sisend tasumäärade ja seadmete nimekirja ajakohastamiseks. Kuigi seaduses sätestatud ajast hiljem, on riik seda siiski teinud.

Sellest tuleneb, et tänapäevane erakopeerimine hõlmab tavakasutajate seaduslikke tegevusi nagu kaitstud teoste salvestamine ja reprodutseerimine eri seadmetes ja teenustes, nagu nutitelefonid, tahvelarvutid, pilvesalvestus ja ühendatud seadmed.

Seega erakopeerimise tasu ei ole iganenud, sest me kopeerime 2026. aastal rohkem kui kunagi varem, lihtsalt nutitelefonide ja pilvega, mitte kassettidega.

Kokkuvõttes on erakopeerimise tasu aastal 2026 vajalik ja põhjendatud mitmel kaalutlusel: erakopeerimine ei ole kadunud, vaid on digitaalajastul pigem kasvanud; tasu on tarbijale minimaalne ja proportsionaalne; süsteem tuleneb Euroopa Liidu õigusest ning seda rakendatakse valdavas osas liikmesriikides; riigieelarveline alternatiiv on Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt õigusvastane ja praktikas ebastabiilne; ning süsteemi reformiti 2021. aastal just selleks, et see käiks ajaga kaasas. Erakopeerimise tasu tagab, et loojad saavad oma teoste eraotstarbelise kasutamise eest õiglase hüvitise – see on nii õiguslikult nõutav kui ka ühiskondlikult õiglane.


Kas seda tasu ei oleks siiski võimalik maksta riigieelarvest?

Alternatiivina seadme- ja andmekandjapõhisele kogumisele võiks hüvitist koguda otse kasutajatelt või teoseid/esitusi litsentsida individuaalselt, kuid see suurendaks haldus- ja privaatsusriske ning tekitaks ülemääraseid tehingukulusid. Lõppkasutaja peaks kulukoorma põhimõtteliselt lõpuks kandma, kuid kogumine korraldatakse enamasti tootjatelt ja importijatelt tõhususe ja jõustatavuse tõttu. Selline süsteemi ülesehitus on tavapärane ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.

Lisaks on Euroopa Liidu Kohus tuvastanud kohtuasjas EGEDA (C-470/14), et riigieelarvest tasu kogumine ei ole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Kohus leidis, et õiglase hüvitise kulu peab lõppkokkuvõttes kandma isik, kes teeb erakoopiaid, st lõppkasutaja, mitte maksumaksja üldiselt, sest vastasel juhul puudub seos kopeerimise ja selle eest makstava hüvitise vahel. See otsus on siduv kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele, mistõttu ei ole Soome riigieelarvelise rahastamise mudel teistele eeskujuks võetav. Järelikult ei ole mõtet kaaluda riigieelarvest erakopeerimise tasu maksmise mudeli kehtestamist, sest see oleks Euroopa Liidu õigusega vastuolus.

Lisaks on riigieelarvest rahastamine õiguste omajatele ohtlikult ebastabiilne. Soome on veel ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus kompenseeritakse erakopeerimise tasu riigieelarvest, aga Soomes vähendati 2024. aastal erakopeerimise tasu eelarvelistel põhjustel, ilma et oleks analüüsitud tegelikke tarbijakäitumise muutusi. Sellise süsteemi puhul muutub kompensatsioon poliitiliste valikute ja eelarvekärbete suhtes haavatavaks ega taga õiguste omajatele nende kompensatsiooni. Märkimisväärne on seegi, et Soome ise kavandab nimetatud süsteemi muutmist ning plaanib loobuda riigieelarvepõhisest rahastamismudelist, mis kinnitab veelgi, et selline lähenemine ei ole jätkusuutlik.


Kas olemasolev erakopeerimise tasu süsteem kohtleb kodumaist müüjat välisriikide e-poodidega võrreldes ebavõrdselt?

Meediast on läbi käinud väide, justkui kohtleks erakopeerimise tasu kogumise süsteem kodumaiseid tehnoloogiaseadmete müüjaid ebavõrdselt kahjulikult võrreldes välismaiste veebipoodidega.

Seejuures ütlevad e-kaubanduse liidu andmed, et e-kaubandus moodustab 25% kogu jaemüügist. Kõigist e-kaubanduse pakkidest tuleb 35% välismaalt ning neist välismaalt saabunud pakkidest omakorda 30% on laiatarbe elektroonika. Nende kolme näitaja korrutamisel (0,25 × 0,35 × 0,3) selgub, et ligikaudu 2,6% kõigist Eestis müüdavatest laiatarbe elektroonikakaupadest võib tulla välisriikide e-poodidest. Seejuures tuleb arvestada, et kõik e-kaubandus ei tähenda välismaist e-kaubandust ning kõik välismaine e-kaubandus ei ole laiatarbe elektroonika, mistõttu tegemist on ülemise hinnanguga. Lisaks hõlmab selline laiatarbe elektroonika muuhulgas seadmeid, millelt erakopeerimise tasu ei arvestata, mistõttu tegelik nö erakopeerimise tasuga katmata turuosa on ilmselt veelgi madalam kui 2,6%, mis ei saa olla turgu oluliselt moonutav suurus.

Selle probleemi saaks lahendada juhul, kui riigil tekiks detailne ülevaade, näiteks tolli kaudu, Eestisse välisriikide e-poodidest jõudvast laiatarbe elektroonikast. See ei oleks vajalik ainult erakopeerimise tasu kogumise perspektiivist, vaid ka tarbijakaitse ja maksuõiguslikust vaatenurgast. Seega on tegemist murega, mille lahendamine on laiem kui erakopeerimise tasu kogumise süsteem.


Lisaks:
EAÜ tegevjuhi Mati Kaalepi intervjuu Vikerraadio saates „Uudis+“: https://vikerraadio.err.ee/1609984243/uudis-johannes-voltri/ba4e6dc024591f7e25c9931659aa3136 
Teema kajastus ERRis:https://www.err.ee/1609996158/valitsuse-plaan-nutitelefoni-ostmisel-laheks-kuus-eurot-autoritele