Kongressi kesksel kohal oli arusaam, et näitlejad ja loovisikud teevad oma tööd kirega, kuid kirg ei tohiks olla põhjenduseks ebaõiglastele töötingimustele. Erinevate riikide esindajad tõid välja muresid, mis olid üllatavalt sarnased: ebapiisav tasu, ebavõrdsus, sotsiaalsete garantiide puudumine ja kasvav surve tehnoloogiliste muutuste ees. Erinevad kultuurid, erinevad majandusmudelid ja erinevad õigussüsteemid, kuid siiski jäi kõlama sama soov – luua näitlejatele tingimused, mis võimaldavad teha oma tööd väärikalt, turvaliselt ja jätkusuutlikult.

FIA on professionaalsuse, solidaarsuse ja üksteise hoidmise võrgustik, näiteks kui kellelgi noortest oli küsimusi, siis andsid kõik teised nõu ja selgitasid, kuidas asjad nende maal toimivad. Tänu sellele saab võtta kaasa hulga teadmisi ja lahendusi oma koduriigis olukorra parandamiseks.

Ühtlasi mõistsin, et ma ei ole tegelenud mitmekesisuse küsimustega. Kongressil taipasin, et see ei puuduta ainult neid, kes kuuluvad haavatavatesse gruppidesse, vaid kõiki meid, sest iga inimene võib elu jooksul sattuda rolli, kus vajab eritingimusi: olgu selleks vanusega kaasnev kuulmise või nägemise nõrgenemine, liikumisvõime vähenemine või kasvõi tavalised elumuutused, mis on seotud näiteks lapsevanemaks saamise või läbipõlemise ennetamisega.

Kõige intensiivsemad arutelud keerlesid aga ümber tehisintellekti. AI on muutnud näitlejate töömaastikku pöördumatult ning selle mõju ulatub kaugemale kui reklaamid või digitaalselt loodud kunst. Üheselt selge oli seisukoht, et AI loodut ei tohi humaniseerida.

Rõhutati vajadust, et iga kord, kui näitleja pilti või häält kasutatakse AI mudeli loomiseks, peab sellega kaasnema tasu ning panustamine sotsiaalsetesse garantiidesse. Veelgi enam: arutati, kuidas muuta AI kasutamine ettevõtetes majanduslikult vähem atraktiivseks kui päris näitlejate palkamist, sest ainult nii suudame vältida olukorda, kus ettevõtted loobuvad inimestest pelgalt madalama hinna tõttu. 

FIA kongress inspireeris mind sügavalt. See pani mõistma, et Eesti näitlejate hääl võib olla sama oluline kui suurte riikide oma, kui me ainult julgeme seda kasutada. Ma tulin tagasi teadmisega, et meie töö, meie pühendumus ja meie ettekujutus sellest, milline peab olema loovisiku tulevik, loovad reaalsust, milles me homme elame. Ja selles reaalsuses ei ole me üksi – meie kõrval seisab terve maailm.