Kõigepealt on oluline rõhutada, et kokkulepe on õiguslikult siduv ja mõlemad pooled peavad seda järgima seni kuni see kokkulepe senisel kujul kehtib. HTK on sõlmitud kahe organisatsiooni vahel ja kehtib nende liikmete suhtes. Kokkuleppes on selgelt öeldud, et "Rollilepingut ei või sõlmida tingimustel, millega antakse Näitlejale vähem õigusi kui HTK-s kokku lepitud".

Algselt välja pakutud rollilepingu asemel on mõned tootjad asunud kasutama oma väljatöötatud, kohati väga pikaks veninud lepinguprojekte. Selles ei ole otseselt midagi halba, kuid  on toonud lisakulu mõlemale poolele ning venitanud lepingutingimuste läbivaatamise ajaliselt ebamõistlikult pikaks.

Klastri hinnangul tekitab probleeme kokkuleppe lahtiseks jäänud osas. Kokkuleppe kohaselt lepivad pooled tasu õiguste litsentseerimise eest kokku hiljemalt 31.12.2025. Tasu läbirääkimise eeldus oli asjaolu, et tähtajaga 30.06.2025 täidavad Klastri liikmed HTK-s kokku lepitud teavitamiskohustust, esitades teabe teoste kohta, mida kasutati aastatel 2023 ja 2024. Kuigi ENL valmistas ette nii teavitamiskohustuse formaadi ning saadud teabe konfidentsiaalsena hoidmise kokkuleppe, ei ole Klastri liikmed teavitamiskohutust täitma hakanud ning ei ole seega järginud kokkulepet, mille nad ise allkirjastasid. Tootjad pareerivad, et nad on andnud teavet otse näitlejatele, aga pisteline kontroll seda ei tuvastanud.

Tänaseks soovivad produtsendid, et kõik õigused loovutatakse neile, põhjusel, et ilma loovutatud õigusteta ei saa produtsent filmi realiseerida ega levitada. Lisaks soovitakse, et loovutataks ka õigused, millele pole levitamisega seost ning mh ka tulevikus tekkivad õigused – teadmata, millised need õigused on või kuidas hakataks teist hiljem kasutama. Esitaja õigused kehtivad aga 50 aastat.

Klastri sõnul tunnevad produtsendid end ebavõrdselt kohelduna, sest suured Hollywoodi projektid saavat näitlejatelt õigused kätte otse buy-out lepingutega. Siin peab vaatama kahte asjaolu – esiteks ei ole üksi rahvusvaheline produktsioonifirma klastri liige ning läbi räägitakse lepinghaaval, näitleja roll produktsioonis määrab aga kaudselt läbirääkimispositsiooni tugevuse lepingut sõlmides. 

Fikseeritud makse (buy-out) ongi lubatud ainult erandjuhtudel. Euroopa autoriõiguse filosoofia lähtub põhimõttest, et näitlejal peaks olema osalus oma loomingu edus. Buy-out lepingud tekitavad probleeme, sest teose loomise algstaadiumis on teose turuväärtust raske ennustada. Kui looja müüb õigused buy-out lepinguga, võtab ta kogu riski ja jääb ilma tulust, kui teos osutub oodatust edukamaks. Produtsent saab õigused kasutada teost ükskõik mil viisil, sh kaubanduses, reklaamis, uue teose loomisel ning seda kogu autoriõiguse perioodi jooksul. Autor või esitaja saab teose eest alguses ühekordse tasu, kuid loovutab sellega õiguse saada osa teose edasisest tulust.

Mõned riigid, nagu näiteks Prantsusmaa ja Itaalia, kaitsevad näitlejaid ka nii tugevalt, et Eesti näitlejalt saadud buy-out leping seal täielikult ei kehti ja kasutuse eest peab seal ikkagi KEO-le  proportsionaalset VOD(Video-on-Demand)-tasu maksma.

Läbirääkimised jätkuvad ning soovime jõuda kõiki osapooli rahuldava tulemuseni.