Haavatavuse hind

Me imetleme neid rolle, kuid mis on selle hind? Aplausi eufooria, millele järgneb vaikuse tühjus. Lavaline enesekindlus, mida varjutab sisemine kahtlus. Katsetused, konkurents, pidev valmisolek. Ent ka lavavälised aktiivsed rollid - lapsevanema või abikaasana, õpilase või õppejõuna, kliendi või patsiendina, hoolekandja või kogukonnaliikmena. Ja tihti nende hetkede vahel – väsimus, hirm, läbipõlemine.

Viimastel aastatel on aina enam räägitud emotsionaalse kirjaoskuse loomisest - see on see, kuidas me räägime oma tunnetest ja nendega toimetulekust. Iseendaga enda sees, pere-sõprade-kolleegidega, kuid ka ühiskonnas laiemalt. Kas alatähtsustame või -vääristame haavatavust või haiguseid. Kas kinnistame stigmasid või hoopis eirame teemat? Alaku see siis juba teatrikoolist, jõudes nii vabakutseliste- kui teatriorganisatsioonideni välja. Otseloomulikult on see teema tunduvalt laiem ja komplekssem, seega ei saa nö “puid alla panna” vaid ühele osale võrrandist. Me oleme omavahel tunduvalt rohkem seotud.

Rääkides läbipõlemise põhjus-tagajärjest, siis teoreetilistes materjalides mainitakse kolme mõjuala - valdkonna/eriala eripärasid, ettevõtte/organisatsiooni (töö)kultuuri kui ka indiviidi kogemust/käitumist. See, millisel osal on suurem kaal ja mõju, on erinev ja ajas muutuv. 

Võib väita, et varasemalt on jäänud igaühe vaimne hügieen enda kanda. Siiski aasta-aastalt on see muutunud meie ühiseks teemaks - toetada julgust küsida abi ning teadlikkuse tõstmisega tagada ka professionaalse toe ning abi andmine. Näen, kuidas Eesti Näitlejate Liidus on see niivõrd tugevalt päevakorda tulnud. See on juba strateegiline suund.

Kuid näitlejad pole ainult ellujääjad – nad on ühiskondlikud mõjutajad

Siin peitubki paradoks: otsides tuge, on näitlejatel võime juhtida sotsiaalseid muutusi. Me oleme seda näinud: kui tuntud näitleja räägib oma depressioonist, tunnevad tuhanded end vähem üksi; kui filmistseen puudutab hinge, hakkavad inimesed rääkima traumast; kui sotsiaalmeedia postitus käsitleb läbipõlemist, otsivad paljud lõpuks abi.

Näitlejad kujundavad kultuuri. Mitte ainult lavalt, vaid oma aususe kaudu ka laiemalt. Oma nähtavusega. Oma julgusega mitte teeselda, et kõik on kogu aeg hästi. Käesoleval aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Byung-Chul Han’i raamatus Väsimuseühiskond, esitabki autor oma hüpoteesi selle kohta, kuidas kogu aeg hästi olemine väsitab. Ja põletab. Seda raamatut on oma sotsiaalmeediakanalites soovitanud ka paljud tuntud loomeinimesed. 

Kui näitlejad räägivad vaimsest tervisest, nad vähendavad häbimärgistamist meie kõigi jaoks. See on jõud. Ja sellel on mõju.

Eesti on niivõrd väike, et me puutume üksteisega iga päev kokku. Küllap on ka lugejal oma kokkupuude mõne Eesti näitlejaga - on ta meiega samast külast, tema onu oli meie treener või sattusime rongis temaga kõrvuti istuma. See kogukonna tunne ühendab ja toetab. Lemmiknäitlejat kui ka meid kõiki. Muidugi aplaus ei kaalu üles läbipõlemist ja tänu ei asenda turvalisust, kuid oma märkamise ja tunnustusega loome turvalisema (loome)ruumi kõigile. 

Uus pealekasvav põlvkond näitlejaid on juba tunduvalt teadlikumad ka mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasatuse teemadest ega tolereeri ei onu-heinosid, toksilist töökultuuri ega muid punaseid lippe. See pole lumehelbekeselik pehmus, vaid kaasaegne ning intellektuaalne tundlikkus ja oskus märgata ning vajadus sellest kõneleda. 

Iga näitleja on palju enamat kui roll. 

Ta on ka palju enamat kui hääl, nägu või nimi plakatil. Ta on väärt tuge, hoolt ja puhkust. Nagu me kõik. Seega täna ei ütle me oma näitlejaile "Okas kurku!", vaid "Aitäh — mitte ainult etenduse, vaid selle eest, kes sa oled siis, kui kardin sulgub."

Head rahvusvahelist näitlejate päeva!