Armsad Kinoteatri kolleegid, räägime kõigepealt näitlejate palkadest. Millises möödunud sügise kultuuritöötajate pikettide kõneisikute intervjuus või artiklis räägiti esmajoones näitlejate palkadest? Või millises sõnavõtus ei juhtinud intervjueeritavad ajakirjaniku fookuspunkti näitleja palkadelt tagasi kultuuritöötaja palkadele? Millisel teatrites ringleval piketiplakatil räägitakse just näitlejate palkadest? Millises Toompeal peetud kõnes keskenduti ainult näitlejate palkadele?

Seda ei teinud Gert Raudsep (Eesti Teatriliidu esimees) ega mina (Eesti Näitlejate Liidu esimees), ega ka Elin Kard (Eesti Kunstnike Liidu president), Triinu Upkin (Eesti Balletiliidu juhatuse esinaine), Hasso Krull (Eesti Kirjanike Liidu esindaja), Kaarel Tarand (kultuurilehe Sirp peatoimetaja), Triin Krigul (ERSO viiulimängija ja orkestri usaldusisik), Hanna Linda Korp (ajakirja Värske Rõhk pea- ja kriitikatoimetaja) ega Anu Kell (Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige).

Pikettide esmaseks eesmärgiks oli siiski juhtida avalikkuse tähelepanu sellele, et kavandatav kultuurivaldkonna eelarvekärbe on ebaproportsionaalne ja seega ka ebasolidaarne. Teiseks eesmärgiks oli kutsuda ühiskonda, valitsust ja kultuurivaldkonda tervikuna diskussioonile, kui suur peaks olema Eesti Vabariigi kultuurieelarve päriselt, nii headel kui ka halbadel aegadel. Meedias sai korduvalt rõhutatud, et see ei saa olla õhust võetud protsent ja reaalne kultuurivaldkonna rahastamise vajadus on vaja välja selgitada.

Olen sada protsenti nõus, et kultuurivaldkond peaks laiemalt kokku leppima, mis järjekorras tuleks asju teha, et saavutada tugevamad argumendid. Kinoteatri teadmatusest hoolimata on neid diskussioone ka peetud ja tehtud muuhulgas ka plaan reaalse rahastusvajaduse täpsemaks väljaselgitamiseks valdkonniti. Aga kahjuks puudu kogu tegevuses tõepoolest tugev ja järjepidev eestvedamine, sest igapäevamured (ka kärbetega võitlemine) koormavad valdkondade eestvedajad üle. Teie enda tähelepaneku valguses teen ettepaneku, et võtaksite selle koordineerimise enda õlule. Võtke päriselt vastutus!

Edasi, olge palun nii lahked ja nimetage Eesti teatrid, kus teatrit tehakse lihtsalt tegemise pärast. Kus ei ole võimalik kogu asja juures tuvastada, kes sellest põleb või kelle idee see üldse oli? Nimetage need teatritrupid, kes astuvad lavastusprotsessi, aga tegelikult ei taha seda mitte keegi teha, isegi üks inimene mitte? Millised on need lavastused, mis ei anna Eesti kultuurile mitte midagi, mille võib ära jätta või oleks võinud tegemata jätta? Sooviks tutvuda ka hindamismeetodi ja -kriteeriumitega.

Keegi ei nõua teilt, et peaksite käima piketil, peaksite näitama välja, et teil on hästi vähe raha, seda kogu aeg juurde küsima, igal võimalikul viisil rääkima, kui halb on teatri olukord. Keegi ei nõua teilt lobistamist, küll aga oleks teist viisakas olla oma väidetes korrektsed ja ausad. Räägite küll aususest, aga kas teie populistlikult lihtsakoelised järeldused on kolleegide suhtes ausad?

Millal või kas üldse võib kõrghariduse omandanud kultuuritöötaja, sealhulgas näitleja, sarnaselt õpetaja, politseiniku, päästja, meditsiinitöötajaga tunda, et ta on väärt paremat palka? Ja et tal on õigus selle eest avalikult välja astuda? On see lubatud või peab vait olema ja edasi teenima? Ja kuidas ei mõjuta palkade tõus ka teisi teatritegijaid, muuhulgas vabakutselisi? Kas kultuuritöötaja miinimumpalk ei ole ka mitte Kultuurkapitalis, kust ka teie raha taotlete, põhimõtteliseks suuniseks?

Seda, et Eestis ei ole liiga palju teatrit, tõendab juba esimene pilet, mis teie masinaballetile ostetakse, ja ka Kultuurkapitali 20 000 eurone toetus sellele. Samas, teie endi sõnade valguses, kas põhjendus „kui mingi mõte on nii loll, siis sa lihtsalt pead selle ära tegema“ on õiglane või on pettunud aktsiisimaksjal õigus pärast piletiraha tagasi küsida?

Kas päriselt on küsimus selles, et riigiteatris töötavad kultuuritöötajad, nende hulgas ka näitlejad, ei ole piisavalt koormatut, tahet täis, loominguliselt põlevad, oma süsteemis kahtlevad, teiste kultuurivaldkonna inimestega piisavalt solidaarsed, või selles, et teie nii-öelda kõrvaltvaataja julgus asju välja öelda on antud juhul lihtsalt reklaamikampaania?

Lõpetuseks küsin seda, mida olen korduvalt avalikult küsinud, seni vastust saamata: millist katastroofi meil vaja läheb, et me mõistaksime kultuuri asendamatust ühiskondliku sideainena? Kas Kinoteater teab vastust? Kui palju on pärast Venemaa invasiooni suurenenud Ukrainas kultuuri tarbimine, kultuuri rahastamine, riiklike teatrite rahastamine? Miks vajavad inimesed sõja ajal kunsti? Miks ei loobu Ukraina kultuuri rahastamisest ega suuna seda raha pommide valmistamisse?

Kas selleks, et Eestis samadele järeldustele jõuda, on meil vaja uut sõda? Või saaks kaitsekulutuste suurendamist mõtestada kõrvuti kultuuri ja hariduse rahastamisega?

Teie kolleeg Reimo Sagor, näitleja krigisevate hammasratastega suure Vanemuise draamatrupist.

P.S. Teen teiega rõõmuga koostööd igasugustes projektides.