Esimest korda pidasin ma siin kõne, kui oli õpetajate streik. Ma ütlesin toona, et ma ei karda, et õpetajate palgatõus meilt raha ära võtaks, sest kus pole midagi, sealt pole ka midagi võtta. Tuleb välja, et sõnasin ära.
 

Iga intervjuu esimene küsimus kõlab alati nii: miks me täna siin oleme?
 

Me ei ole siin selleks, et öelda, et meie oleme kõige vaesemad ja puudust kannatavamad Eestis. Me oleme siin selleks, et öelda, et see ei võta meilt õigust nõuda õiglast kultuuritöötaja tasustamist.
 

Me ei ole siin selleks, et ainult näitlejate palkadest rääkida. Me oleme siin selleks, et öelda, et oi kui paljud väärivad rohkem palka. Me ei ole siin selleks, et öelda, et just teatrijuht ei maksa meile õiglast palka. Me oleme siin selleks, et öelda, et teatrijuhil ei ole milleksti rohkem palka maksta.

Me ei ole siin selleks, et öelda, et piletihindu ei saa tõsta. Me oleme siin selleks, et öelda, et selle tõttu ei pääse paljud enam kultuurile ligi. Me ei ole siin selleks, et öelda, et etenduskunstid on kõige tähtsamad. Me oleme siin selleks, et öelda, et kõik valdkonnad on võrdsed ja meie üksteisele kõri kallale ei hüppa.

Me ei ole siin selleks, et öelda, et ainult etenduskunstidel läheb halvasti. Me oleme siin selleks, et öelda, et jah, see on nii, aga osadel valdkondadel läheb veel halvemini. Me ei ole siin selleks, et öelda, et näitlejad ei võiks ka pärast päevatööd õhtut juhtida. Me oleme siin selleks, et öelda, et kunstnike puhul ei loeta nende tehtut üldse tööks.

Me ei ole siin selleks, et tekki ainult enda peale tõmmata. Me oleme siin selleks, et rääkida kõikide kultuurivaldkonnas töötavate eest. Me ei ole siin selleks, et rääkida ainult kõigi töölepinguga töötavate eest. Me oleme siin selleks, et rääkida ka kõigi vabakutseliste eest.

Me ei ole siin selleks, et rääkida ainult riigi asutatud institutsioonide eest. Me oleme siin selleks, et rääkida ka eraomanduses olevate institutsioonide eest. Me ei ole siin selleks, et eraraha kultuuris on halb. Me oleme siin selleks, et küsida, et kus on see aastaid räägitud seadusloome selle soodustamiseks.

Me ei ole siin selleks, et kuulda, et 1913. aastal oli Vene tsaaririigis kultuuritöötaja palk ikkagi veel väiksem kui praegu. Me oleme siin selleks, et öelda, et meie palkadest on sõitnud ja sõidavad üle keskmine ja mediaanpalk, kultuuriministeerium oma arengukavadega, valitsus ja tarbijahinnaindeks ja inflatsioon.

Me ei ole siin selleks, et öelda, et me nõuame eelisolukorda ravikindlustuse näol. Me oleme siin selleks, et küsida, et miks 10 aastat pärast selle teema konkreetsemat tõstatamist ei ole mitte kuhugi jõutud. Me oleme siin selleks, et küsida, et miks 33 aastat pärast taasiseseisvumist peab sellise teemaga üldse veel tegelema.

Me ei ole siin selleks, et nõuda valitsuselt endale tööd. Me oleme siin selleks, et öelda - looming on samuti töö.

Me ei ole siin selleks, et öelda, et me oleme ainsad spetsialistid, kes seda teevad. Me oleme siin selleks, et öelda, et tihti oleme me ainsad eksperdid, kes sellega hakkama saavad.
 

Me ei ole siin selleks, et punasel vaibal kõndijaid halvustada. Me oleme siin selleks, et rääkida, et orkestris, keda punase vaiba lõpus kuulama minnakse, saavad muusikud miinimumpalka.
 

Me ei ole siin selleks, et öelda ükskõik kellest ei oleks läbi hirmraske töö saanud balletiartisti. Me oleme siin selleks, et öelda, et see on alatu, et valitsus võttis neilt võimaluse pärast karjääri lõppu väikestki pensionit saada. Me oleme siin selleks, et öelda, et kui sa ei saa kaasaegsest tantsust aru, ei tähenda see seda, et kaasaegset tantsu ei eksisteeri.

Me ei ole siin selleks, et öelda, et betoon on ainult paha. Me oleme siin selleks, et öelda, et need, kes betoonis pärast tööle hakkavad, on tähtsamad.
 

Me ei ole siin selleks, et arutlus selle üle, kui palju kultuuri me saame lubada, tähendaks ainult kärbet. Me oleme siin selleks, et arutlus selle üle, kui palju kultuuri me saame lubada, tähendaks ka suurendamist.