Uuringu „Kas Euroopa näitlejad saavad oma õiguste loovutamise eest õiglast tasu?“ kokkuvõte oli ettearvatav

Aastakümneid on näitlejate tasustamist audiovisuaalsektoris iseloomustanud tasakaalustamatus näitlejate ja tootjate/platvormide vahel. Reeglina on autorid ja esitajad nõrgemas positsioonis, kui nad peavad läbirääkimisi oma õiguste litsentseerimise või loovutamise üle.  Kui DSM direktiiv 2019. aastal vastu võeti, lisati seetõttu direktiivi eraldi peatükk õiglase tasu kohta -  esitajatel on õigus „kohasele ja proportsionaalsele tasule“, samuti täiendavaid õigusi läbipaistvusele, lepingute kohandamisele, vaidluste kohtuvälisele lahendamisele ja õiguste tühistamisele.

Nüüd, seitse aastat hiljem, näitavad aruande „Acting Fairly?“ tulemused, et näitlejate puhul ei ole need sätted oma eesmärki täitnud -  „Teooria on väga ilus, aga praktika on midagi muud.“ (Näitleja, Belgia)

Kõige suuremaks probleemiks on olukord, kus tööandja saab ühepoolselt dikteerida tingimusi põhimõttel „võta või jäta“.
 

Buy-out

„Üldine tava on, et näitlejad pannakse alla kirjutama õiguste väljaostu lepingule (buy-out) juba enne casting'ut. Kui näitleja pakutud summaga ei nõustu ja soovib läbirääkimisi pidada, siis teda ei kutsutagi castingule.“ (Näitleja, Ungari)

Ühekordne makse (nn buy-out) on produtsendi, ringhäälinguorganisatsiooni või voogedastusplatvormi poolt näitlejale tehtav ühekordne tasu, mille eest loovutab näitleja jäädavalt kõik oma esitusega seotud õigused. Selle tulemusel puudub edasine lepinguline suhe ja näitleja ei saa pärast algset makset enam mingit tasu.

DSM direktiivi artikkel 18 annab näitlejatele õiguse asjakohasele ja proportsionaalsele tasule ning märgib, et ühekordne makse võib küll olla proportsionaalne tasu, kuid see ei tohiks olla reegel. Kuigi direktiivis märgitakse, et ühekordse tasu maksmine võib kujutada endast „proportsionaalset tasu“, ei jaganud vastajad seda seisukohta. Küsimusele, kas ühekordsed maksed on õiglane viis voogedastustulude jagamiseks, vastas 93% näitlejatest „ei“. Lisaks peeti saadud ühekordsete maksete tegelikku suurust ebapiisavaks – 81% vastanutest märkis, et saadud ühekordne tasu ei hüvitanud õiglaselt nende panust.

Uuringu tulemused näitasid selgelt, et vastupidiselt direktiivi juhistele on ühekordsed maksed endiselt reegliks. Vaid 19% näitlejatest on kunagi töötanud lepingu alusel, mis andis neile õiguse saada litsentsitasusid (royalties) otse tootjatelt või platvormidelt. See tähendab, et valdav enamus näitlejaid ei saa mingit tasu, kui lavastusi või teoseid, milles nad üles astuvad, näidatakse edukalt teleris või voogedastusplatvormidel.

Asjaolu, et ühekordse tasuga lepingud on endiselt reegliks, mõjutab tohutult muude õiguste väärtust (või selle puudumist) näitlejate jaoks. Kuigi õiglase tasu artiklid on teoorias kohaldatavad igat tüüpi lepingutele, loodi need eelkõige selleks, et toetada esitajaid, kellel on kestev lepinguline suhe produtsendi, ringhäälinguorganisatsiooni või voogedastusplatvormiga.
 

Musta nimekirja kandmine

Uuringu käigus rohkem kui 350 kommentaari hulgast oli kõige sagedasem kaebus just musta nimekirja kandmine:

„Iga katse läbirääkimisi pidada lõppeb sellega, et produtsent keeldub edaspidi näitlejaga koostööd tegemast. Mul on selle kohta palju näiteid.“ (Näitleja, Rumeenia)

„Nad ei pea näitlejaga läbirääkimisi. Kui näitleja soovib läbi rääkida, siis teda hirmutatakse või kantakse musta nimekirja.“ (Näitleja, Ungari)

„Sisuliselt saame allkirjastamiseks lepingud, mis kaitsevad maksimaalselt tootjat, ja me saame valida, kas töötame nende tingimustel või me ei tööta üldse; kui tahad midagi küsida või arutada, sildistatakse sind kohe probleemseks inimeseks.“ (Näitleja, Horvaatia)

Artikkel 19 nõuab, et tootja/ringhääling/platvorm esitaks lihtsa ja arusaadava teabe selle kohta, kuidas näitleja osavõtul tehtud audiovisuaalset teost on kasutatud – näiteks on antud kinoõigused või müüdi platvormile jms. Näitlejal ei ole kohustust seda teavet küsida ja seetõttu ei peaks musta nimekirja sattumise võimalust üldse tekkima. Sellegipoolest saab vaid väike osa näitlejatest seda teavet. Loomulikult on näitlejal võimalik tootjale/ringhäälingule/platvormile teabe esitamise kohustust „meelde tuletada“, kuid näitlejad pigem isegi ei ürita neile antud õigusi kasutada, sest nad kardavad sattuda musta nimekirja – see tähendab, et neile ei pakuta tulevikus enam tööd. Üks näitleja märkis isegi, et sõna „hirm“ on ebatäpne, kuna musta nimekirja sattumine on pigem vältimatus kui tõenäosus.

Musta nimekirja kandmine on probleem, mida autoriõiguse seadus ei lahenda. Seadusesätted, mis nõuavad näitlejapoolset algatust oma õiguste kaitseks, ongi määratud ebaõnnestuma - miks peaks näitleja soovima oma õigusi ühekordselt kaitsma, kui paratamatu tagajärg on see, et tulevikus talle enam tööd ei pakuta?
 

Lahendused

Arvestades audiovisuaalsektori eripärasid, eriti ühekordse maksega lepingute jätkuvat trendi ja musta nimekirja kandmise praktikat, on veelgi vähem tõenäoline, et autoriõiguse direktiivi artiklitest 19–22 võiks näitlejatele nii Euroopas kui Eestis praegusel kujul olla abi. Ka Eestis hinnatakse seadusandja poolt kõrgemalt lepinguvabadust ning seda ka olukorras, kus lepingupooled ei ole kuidagi võrdsed. 

Muudes valdkondades, kus valitseb suur sõltuvus üksikutest projektidest ja tööandja tohutu ülemvõim, viiakse vastutus ja läbirääkimised indiviidi tasandilt kõrgemale.

Raportist järeldub, et juhul kui näitlejate jaoks soovitakse direktiivi eesmärk saavutada, st et näitlejad saaksid õiglast järeltasu, tuleb kehtestada regulatsioon, mis tagab näitlejatele asjakohase ja proportsionaalse tasu väljaspool näitleja ja produtsendi vahelist lepingulist suhet.

Autoriõigusest tulenevad võimalusi saab jõustada ainult siis, kui need:

• asuvad väljaspool lepingulist suhet;
• ei nõua näitlejalt mis tahes arutelu tööandjaga või tegevuse algatamist tema vastu;
• on meetmed, millest ei saa üheski lepingus loobuda ega seda tühistada.

Tõhusaim lahendus, mis vastaks neile kriteeriumitele, on näitlejate võõrandamatu õigus tasule voogedastuse eest, mille puhul kehtib kohustuslik kollektiivne teostamine ja mida kogutakse lõppkasutajalt. Selline õigus võtaks arvesse lepinguvabaduse põhimõtet ja tagaks – arvestades näitlejate nõrgemat läbirääkimispositsiooni –, et näitleja ei sõltu õiglase tasu saamisel üksnes produtsentidest. Samuti ei mõjutaks seda õigust „musta nimekirja“ sattumise hirm, kuna tegemist oleks loovutamatu õigusega, mille puhul kogub tasu automaatselt kollektiivse esindamise organisatsioon. 

Seda on võimalik teha ilma täiendava EL-i tasandi seadusandluseta, seda saab teha ka siseriiklikult, kui seadusandjal oleks selleks piisavalt tahet. Mitmed EL liikmesriigid (Belgia, Itaalia, Poola, Sloveenia ja Hispaania) omasid sellist õigust juba varem või rakendasid artiklit 18, kehtestades sellise õiguse. Sellise õiguse juurutamisega ei suurendaks riik, sh ka Eesti mitte ainult näitlejate võimalust saada õiglast tasu, vaid tagaksid ka artiklist 18 tulenevate kohustuste täitmise.

Näitlejate puhul Euroopas ongi hetkel puudu see riiklik kohustuslik mehaanika. Ilma sellise lahenduseta jääb DSM direktiiv näitlejatele sisutühjaks paberiks.