Eesti Rahvusraamatukogu autoriõiguste seminaril “Mis loom on KEO?” rääkis ENLi tegevjuht Kaia Kadai oma ettekandes ka Eesti Keele Instituudi sünteeshäälte robotist, kuhu heal eesmärgil salvestatud näitlejate hääled hakkasid läbi kolmandate osapoolte turunduslikel eesmärkidel oma elu elama. Kadai küsis, kellele kuulub hääl? On see osa näitleja identiteedist ja lahutamatu autoriõigusest? Miks tundub, et see võib roboti vahendusel, ilma näitleja nõusolekuta, lihtsalt edasi toimetada?​
​
Kuidas on näitleja kehaga? Koos salvestusõigusega saab seriaali produtsent õiguse kasutada turunduslikel eesmärkidel ka näitlejast tehtud pilte võttest või võtteplatsilt, aga siiani ei ole keegi rääkinud nende piltide muutmisest 380 000 moel, näitleja kehale kellegi teise nägu ette pannes. Internetis ringlevad pildid “Mina mõisaprouana”, kus Aurora Ruffino keha, kael, käed, lõug ja juuksed, postitaja nägu selle keskel. Kumb inimene see siis ikkagi on?​
​
Eesti Autorite Ühingu tegevjuhi Mati Kaalepi eeskujul kutsume üles neid asju õiguste omajatega läbi arutama ja mitte must-valges võtmes, et kas lubame või keelame midagi teha, vaid leides lahendusi uues reaalsuses.​

ENL välistab selgelt ja üheselt mõistetavalt ka ENL-i esindatavate näitlejate loomingu ja nende teoste esituste (interpretatsioonide) teksti- ja andmekaeveks kasutamise tehisaru arendamise ja treenimise eesmärgil väljaspool teadusuuringuid ilma ENL-lt vastavasisulist nõusolekut (litsentsi) saamata tuginedes Eesti autoriõiguse seaduse § 19 " lõikele 2 ja selle aluseks olevale Euroopa Liidu direktiivi 2019/790 artikli 4 lõikele 3.

Teksti- ja andmekaeva reservatsioon on kättesaadav ENLi kodulehelt.