Eesti Näitlejate Liit
Vaba Lava
Külaline
KKK
Kasutaja tuvastamine
 
 
 
Tere! Prindi leht

Teatripäeva läkitus
2016

Kas teatrit on vaja?
Küsivad tuhanded teatris pettunud professionaalid ja miljonid teatrist väsinud inimesed.
Milleks meile teater?
Praegusel ajal, kui teatrilava on muutunud nii tähtsusetuks, võrreldes linnaväljakute ja riikide maalahmakatega, kus mängitakse maha päriselu tõelisi tragöödiaid.
Mis see teater on?
Kuldsed rõdud, sametist tugitoolid, määrdunud kulissid, pressitud hääled või vastupidi – kõntsa ja verega kokku määritud black box’id ning hunnik paljaid ja hullunud kehi.
Mida ta suudab öelda?
Kõike!
Teater suudab öelda kõike.
Seda, kuidas elavad jumalad taevastes kõrgustes ja kuidas piinlevad vangid vangiurgastes, kuidas kirg ülendab ja armastus hukutab, kuidas head inimest ei vajata ja kuidas pettus võimutseb, kuidas ühed inimesed elavad korterites, aga lapsed põgenikelaagrites, kuidas pöördutakse tagasi kõrbe ja kuidas lahkutakse armsamatest – teater võib kõnelda kõigest.

Teater oli ja jääb igavesti olema.

Ja praegu, nende viimase viiekümne-seitsemekümne aasta jooksul on teater osutunud eriti oluliseks. Sest kõigist avalikest kunstidest on teater ainsana see, kus sõna jõuab otse suust suhu, pilk silmast silma, kus käsi puudutab kätt ja keha keha. Teater ei vaja vahetalitajat, inimese ja inimese vahel on läbipaistev valgus, ei lõuna, põhja, ida ega lääne suunast tulev valgus, vaid – valguste valgus, kõigi nelja tuule poolt kiirgav, mida igaüks vahetult tajub, olgu ta pahatahtlik või sõbralik inimene.

On vaja igasugust teatrit.

Ja kõikvõimalikest erinevatest ja rohketest teatrivormidest on kõige suurem nõudmine arhailiste vormide järele. Rituaalsete vormidega teatrit ei tohiks vastandada tsiviliseeritud rahvaste teatrile. Ilmalik kultuur on muutumas viljatuks, “kultuuriinfo” asendamas asjade lihtsat olemust ja selleni jõudmist.

Teater on avatud. Sissepääs vaba.

Kuradile kõik nutiseadmed ja arvutid! Minge teatrisse, võtke parteris ja rõdudel kohad sisse, kuulake ehedat sõna ja vaadake elavaid kujundeid – teie ees on teater, ärge suhtuge sellesse põlgusega ja ärge jätke oma kiirustavas elus kasutamata võimalust sellest osa saada.

On vaja igasugust teatrit.

Ainult üht mitte – poliitiliste mängude teatrit, poliitiliste hiirelõksude teatrit, poliitikute teatrit, poliitika teatrit. Igapäevase terrori teatrit – ei individuaalse ega kollektiivse terrori teatrit, laipade ja vere teatrit tänavatel ja linnaväljakutel, pealinnades ja maakolgastes

r
e
l
i
g
i
o
o
n
i
d
e

j
a

e
t
n
o
s
t
e

v
a
h
e
l


Anatoli Vassiljev
Vene lavastaja ning teatripedagoog

Vene keelest tõlkinud Anu Lamp